Nõmme - tuhande aastane rahuriik

Siinkohal polegi vast vaja hakata rääkima tänapäeva maailma õudustest, hirmust ja lootusetusest. Tahaks hoopis rääkida sellest vähesest ilusast mis meile on antud. Ärme unusta, et Pandora laeka avanedes lipsas sealt välja ka lootust ja armastust. See kübeke pudenes Jälgimäele. Jälgimäe on koht, kus tiiger elab kõrvuti sebraga. Kus kaastöötajad ei pane oma kohvi sisse suhkrut. Kus kehtivad panmiksis ja vaba armastus. Kas Nõmmel peaks olema kerged narkootikumid legaliseeritud? Loomulikult mitte. Nõmme narkootikumiks on armastus. Nõmme narkootikumiks on ojade vulin. Laste kilked rohelistel aasadel kus okaapid ja tunguusid kõrvuti rohtu söövad. Aasadel kus graatsiliselt astuvad flamingod ning nurruvad gepardid. Korras kõnniteed, töötav ühistransport, värskeltvärvitud koolid ja lasteaiad. Nõmmel tõusevad haudadest meie esivanemad, et jagada meiega tuhande aasta pikkust õnne ja rahulolu. Kui need tuhat aastat otsa saavad, lastakse saatan lahti oma vanglast ning ta läheb välja eksitama paganaid, kes on ilmamaa neljas nurgas, Googi ja Maagoogi, koguma sõtta neid, kelle arv on nagu mereliiv. Ja nad tulevad üles ilmamaa lagendikule ja piiravad ümber pühade leeri ja armastatud Nõmme. Ja taevast langeb tuli ning sööb nad ära. Ja kurat, nende eksitaja, visatakse tule- ja väävlijärve, kus on ka metsaline ja valeprohvet; ning neid piinatakse päevad ja ööd igavesest ajast igavesti (Ilm. 20:7-10). Ongi nagu kõik.